Trots
Augud on põlvedes pükstel, saapad on katki ja lääpas,
rahvuslik uhkus on napp, ei huvita kõukude kääpad.
Me südameid närib trots ja avarust nõuavad hinged.
Ole vaadetelt nats või sots, ikka kuhjuvad sisepinged.
Aeg tagumine on käes saata korda midagi suurt.
Puude taga kuid metsa ei näe me ja mullast ei leia juurt.
Aastad mööduvad vines,
päevad täis tuska ja tööd.
Peagi ei pane ka imeks
kui rusika tõstad ja lööd.
Keegi ju haiget, haiget peab saama.
Keegi peab kartma, pelgama ka meid.
Keegi peab mäletama, meeles pidama
põlatuid, alandatuid, rõhutuid.
Uudiseid enam ei usu, ajalehti ei loe,
kaotanud oleme usu ja uhkuse, au ja toe.